Viimane postitus enne kokkutulekuid. ;)

Niisiis. Läbi. Finito. Over. Ma lubasin teha viimase vesistamaajava postituse. Kui palju see kedagi vesistama ajab, on nende enda emotsionaalse seisundi teha, aga mul endal isiklikult võtab küll silma märjaks mõte sellest, et osasid vahvaid kujusid ei pruugi ma enam kunagi näha. Seda enam oskan ma neid inimesi hinnata. Isegi Metallurg ei tundu nüüd enam nii tühine tegelane meie klassi koosseisust. Kelle üle me siis oleksime tenniseväljaku nalju visanud? Jah, kuigi paljudele tundub lõpuraamatus öeldu ilmselge solvanguna, on see ometi just see, kuidas teised meid nägid. (Olgugi, et osa pillutud sõnu on öeldud vihaga. Eriti vihjan Kopsikule, kes isegi "omade" kohta keelepaelu tagasi ei hoidnud.) Aga see selleks. Ju me siis olime sellised. Aastate pärast vaatame seda nii või naa heldimusega. :) Te olite, olete ja jääte minu parimateks klassikaaslasteks. Ma poleks kunagi osanud oodata, et kooliskäimine saab sellist rõõmu pakkuda, aga saab. Mina ja ka mõned teised, tulime siia teistest koolidest. Isiklikult arvasin, et kohanemine võtab aega aasta või kauemgi, kuna linnakool on nii erinev maakoolist, aga ma eksisin... Ma eksisin väga rängalt. Linnatšikkide ja pleikude asemel leidsin kõige (üli-ülivõrdes) toredama kollektiivi ever. Aasta asemel läks nädal ja isegi linnatšikk Blondul on oma inimlik külg. :D Kõige kallimateks said siiski "oma kamba" inimesed, kellega ma ei mõtlegi suhtlemist lõpetada. Eks kõigil olid klassis oma lemmikud :), aga kõik koos moodustasime ometigi ühtse terviku. Ma ei unusta teid kunagi, Tartu Mart Reiniku Gümnaasiumi kolmekümne seitsmenda lennu reaalklass!!!!!!!!

Lendav dinosaurus selle peale!!! ;D

27.01

Lubasin täna postituse teha. :) Täidan seekord oma lubadust siis.

Esimene tund oli meil vaba nagu tavaliselt viimasel ajal, sest esimene tund on nüüd ajaloo riigieksami tund.

Teine tund oli midagi erilist. Nimelt matemaatikas. Meie lahendasime ülesandeid nagu tavaliselt ja nagu juba harjumuseks on saanud, leidis Mrs Simpson koostöös ilmselt paljudega, õpetaja tehtest vea. Koos anti sellest õpetajale teada. Ja mida ütles Oja Mart?!?!? JAH, ON VIST TÕESTI AEG PENSIONILE MINNA! No aga tõesti, 16-6=2?? Oli ka aeg tunnistada. (Iroonia)

Vene keel. Rõõmutund. Tõepoolest. Tunni alguses hurjutas Hellat neid, kelle polnud ajalehte kaasas. Seejärel asus ta koostöös b-katega meid veenma, et me teeks ikka ta suurepärase idee järgi ajalehe või ajakirja. Nagu te juba arvata võite siis tema idee võitis tänu meie tülpimusele, sest me ei viitsinud hakata vastuvaidlemisele aega raiskama. Hea küll, ajakiri ajakirjaks. Ülejäänud tunni pidime moodustama rühmad ja otsustama mis teema me võtame ja kes hakkab peatoimetajaks jne... Hellat ise tegeles infopädevuse-tüüpidega. See andis meile suurepärase võimaluse korrata majandust ja tuletas meile meelde, et reedel meid ju pole. Oh, what an escape. ;P

Majanduses jäi Helises kohe tunni alguses õpetajale spikriga vahele. Jätkas sisuliselt Kelluke ja lõpetas Piim, keda aga õpetaja ei märganud. Päris hea tulemus. :D

Inglise keeles õpetajat polnud, niisiis arutati eluliselt tähtsamaid teemasid. Näiteks Mrs Smile rääkis endast kolmandas isikus ja tahtis Kuutsekale kelgutama tulla. Kabuum rõõmustas Kopsiku tuleku üle ja Mrs Simpson lendles niisama ringi. ;) Otsustasime, et neil, kes reedel mäele ei tule, pole eriti mõtet kooli tulla, sest niikuinii midagi teha ei saa.

Kunstiajaloos üritas õpetaja tunni alguses ikka südamest Kabuumile Kangilaskja õpikuid pähe määrida. Oh, milline visadus. Tundi jätkas Kopsik oma esitlusega ühest kunstnikust, kes lapsendas Zileti (-on mehele parim) ja kelle maalil oleva kassi nimi jäigi meile teadmata. ;D Edasi sai Wuffel uue võimaluse särada.

Kirjandiõpetuses tegime kirjavahemärkide töö, mis ei kujutanud endast midagi erilist.

Hääkülhhh üheksateistkümnes jaanuar siis

Ohhh teid. Mul on ikka selline surutis taga, et vähe ei ole. Mõned kontrollivad lausa 7 korda õhtu jooksul, et ega ma midagi kirjutanud pole. Ma tulen siis teile vastu. Vähemalt täna :D

Alustame siis algusest. Majandusmatemaatika KT, kus Wuffel oma kiharad jälle töö peale laotas, küünarnukiga varjas ja tööga muul moel kontakti otsis. Ise ta sellest muidugi midagi ei mäleta, aga Kabuum, kelle sooritus selliste tegude tõttu ilmselgelt kehvakeseks jäi, on asjaga vägagi kursis.

Edasi tuli kirjandus. Kirjand. (See peaks juba enamvähem kõik ütlema, aga seletan siiski lahti) Kirjand= esimene 15 minutit otsustusvõimetust+ 30 minutit loometööd aka ajulahtisust+ 30 minutit pastakast jutu väljaimemist+ ülejäänud aeg ajude väljavool nina kaudu ja ajukinnisus. Selline tore tund siis.

Filosoofias rääkis õpetaja mingist filosoofist, kes oli talle ilmselgelt südamelähedane. Sellel tüübil oli isegi elutahe olemas. (I) Ja tänase tunni jooksul saime teada, milline on õpetaja meestemaitse. Selline seitsmekümnendates mees, kellel on Staliniga sarnased vuntsid. Ja kindlasti peab mees olema heleda peaga. ;) Hea teada.

Füüsika jäi meil vahelt ära. Tuli statistika, kus Kabuum ja Mrs Favourite läksid tarkust taga nõudma esimesse pinki Wuffeli ja Mrs Simpsoni manu. Kabuum saab isegi väita, et ta ka tõesti targemaks sai, sest oma tavapärasel kohal- tagapingis tal suurt midagi külge ei jää.

Viimaseks siis majandus, kus Kabuum jätkas oma tavapärasel kohal tagumises pingis, kus tänane töö jäi kesiseks, sest Kabuumil ja Mrs Smile`il oli muudki teha kui majanduse 70 lünka täita. Tunni lõpus saime küll hurjutada, aga asi oli ka seda väärt. :D

Garderoobis tahtis Mrs Smile Kabuumi kolmandaks, aga Kabuumile sellised mängud ei meeldi. :D Seejärel tahtis Mrs Smile Kabuumi lüüa, aga mõtles siiski ümber. Ole sa tänatud. :P

Erakorraline postitus 14.01

Ega ma muidu polekski kirjutanud, aga teatud kodanikud mõtlevad, et nemad võtavad kätte ja laimavad teiste tööd ja vaeva ning tagatipuks ka võtavad endale õiguse teist inimest alaarenenuks tembeldada.

Nimelt kõik sai alguse kehalise tunnist, kus Wuffel püüdis õpetada kava. Enne tundi mõeldi tõsimeeli, et Nüheleja võtab vähemalt vaevaks oma kava näidata ja siis koos otsustada, et kumma kava esitame. Aga oh ei, mis te nüüd. Tema hakkas hoopis mossitama. Istus maha ja rääkis telefoniga. Üritades sellega ilmselt üles näidata lugupidamatust teiste vastu. Ehk on nüüd tõesti viimane aeg sellel, kes muidu teistel suureks kasvada käseb, ise sedasama teha. Hea küll, mossitamine mossitamiseks, aga et Wuffelile näkku öelda, et tema valitud muusika on taandareng. See ei mahu mul üldse pähe. Kes on Nüheleja ütlema, milline peaks olema muusika. Kas ma pean tõesti hakkama meelde tuletama, et me kaks eelevat aastat mitte esimesi kohti pole saanud. Aga muidugi, kes olen mina seda teemat kommenteerima. Minu jaoks oleks see teema tänaseks maha rahunenud kui ma poleks õhtul kuulnud, et mind on tituleeritud alaarenenuks. Nüüd ütlen ausalt välja, et see asi kisub isiklikuks. Pöördun siis otse Nüheleja poole, kes ilmselt ikka veel ei mõista, miks ma olen selline alaarenenud mõrd ja tunneb vahel ikka, et ma võiksin suureks kasvada. Mõtlesin juba vastu solvama hakata, kuid takistasin end viimasel hetkel, et mitte muutuda nii lapsikuks. Ma ei saavutaks sellega midagi. Minu isikliku viha Nüheleja vastu põhjustas tema enda käitumine ja kui ta pole põhjust siiamaani välja suutnud nuputada siis võibolla on asi ikkagi temas. Vahemärkus. Põhjus ei ole tühine nagu Nüheleja ise seda arvab. Ei minu ega teiste arvates. Ja küsimus talle. Millega saad sa minu alaarengut tõestada? On sul mingeid kirjalikke tõendeid minu psühholoogilise seisundi kohta?

Lugupidamisega, Kabuum